HAF treeningstuudio

Kaneelirullid ja kummipaelad

Tänases eriolukorras elades ja toimetades on meil kõigil olnud vajadust enda igapäevaelu natukene ümber korrigeerida. Kindlasti on see ka väga paljudel Teist muutnud nii toitumiskogemusi kui ka treeninguid. Tänases postituses räägin natukene rohkem enda toitumisest üleüldiselt ja sellest, kuidas mind on totaalne trennihullus haaranud.

Kuidas Teil Selle koduse treenimise ja toitumisega siis on kah? Ma loen facebookis koguaeg, kuidas kõikidel kaal tõuseb jne. No näiteks, kui ma enda instagrami storysid vaatan, siis ma pean tõdema, et 90% minu sõbrannadest on pagariteks hakanud ja nende firmaroaks tundub olema kaneelirull. Kui Te nii edasi jätkate, siis sel suvel olen ma vist üksinda rannas päikest võtmas? 😀 Aga noh, laske heal maitsta. Võibolla üle kahe inimese randa ei lubatagi – ja kuna Teie olete kõik need suved rannas veetnud… Siis ehk ongi nüüd see minu aeg käes? 😀

Vaatamata sellele, et fitlapi kavas on kaneelirullid täitsa olemas, ei ole ma isegi neid teinud. Lihtsalt ei taha. Esiteks ei ole ma kunagi suurem magusasõber olnud – mulle ei ole mõtet osta ega kinkida magusat. Ma jagan selle laiali. Aga…. Tooge mulle pakk krõpsu ja see on otsas enne, kui ma aitäh jõuan öelda…. See on minu patt. Aga minnes tagasi sinna karantiiniellu, siis minul on vastupidi – mul on hoopis lihtsam. Ma käin poes vähem, teen vähem (kui üldse) emotsioonioste ja planeerin enda toitumist.

Toitumisega on mul tegelikult selline lugu, et kui ma hakkasin EMS treeningut tegema, siis ma ei jälginud ühtegi toitumiskava. Nagu – muidugi ma tellisin neid… Aga ma ei jälginud neid. Nagu ma 95689780_565247944125146_5145274686355013632_n.jpgka varem olen öelnud – lepingu tegemine on see kõige lihtsam osa. Ma andsin endast parima, et jälgida mida ma suhu topin. Endiselt jäid mu toidulauale nisujahust tooted, tavaline riis, kartul jne. Tänaseks on need asendunud täisteratoodete vastu (kartul on ikka tavaline kartul :D). Rohkem hakkasin ma toitumist jälgima alles aasta hiljem (2019.aasta augusti lõpus, kui ma ei eksi). Selleks hetkeks olin ma juba 20kg EMS treeninguga maha raputanud – või oleks paslikum öelda suristanud? 😀  Ma olin varem ka paaril korral fitlapi ostnud, iga kord jooksin suure hurraaga poodi, ostsin kõik vajalikud asjad… Aga kavast pidasin kinni heal juhul kaks päeva ja siis läks vana teekond edasi. Kui ma täna sellele tagantjärgi vaatan, siis ma olen üsna kindel et probleem oli selles, et ma sundisin end kohe 100% raami. Sõnadega “ma pean” ja “ma ei tohi” tegin aga iseendale peapesu – keelatud vili on alati magusaim. Kui ma aga augustis alustasin, siis mu mõte töötas sedasi, et kui ma Suudan vähemalt 50% kavas püsida ja ülejäänud 50% teen ka paremaid valikuid, kui ma ülekaalulisena tegin – et see oleks ju juba pool võitu! Ma üllatasin end, 4st toidukorrast kolmega sain ma ilusti hakkama. Ma arvan, et asi oligi selles, et ma ei sundinud ennast – ma andsin enda kehale lihtsalt võimaluse. Suhtumise vahe! Just see sundimise faktor sai minu puhul ka otsustavaks, et miks ma tervisestaariks ei kandideerinud. PS! Kindlasti on oluline ka mainida seda, et ma ei vahetanud kohe kõiki kapis olevaid asju “tervislikuma” vastu, vaid kasutasin lõpuni need asjad, mis kapis olemas olid (a la kavas oli pruun riis, ma kasutasin tavalist).

Ma pean end lihtsaks toitujaks ja mind ei häiri see, kui ma pean kahel päeval järjest sama toitu sööma. Eriti hommikuti! Hommikusöögi eesmärk on, et see oleks kiirelt valmiv ja toitev. Mul oli muidu kavast võetud üks omleti retsept – aga kuna ma igal hommikul seda teha ei viitsinud, siis vahepeal lihtsalt praadisin mune ja panin ülejäänud asjad praemuna kõrvale. Väga lihtne, eksole! Viimased mitu nädalat algab mu hommik aga pannkoogiga. Jah, minu kodus ei ole mitte pühapäev pannkoogipäev… Iga päev on pannkoogi päev! 😀 Esimene kord, kui ma kaerajahust pannkooki maitsesin, mõtlesin et: “mkm, see ei ole mulle!” See maitses nagu kaerahelbepuder – ja ma ei söö kaerahelbeputru! Ma olen proovinud 10 erinevat moodi seda putru teha, no ei ole minu jaoks. Tänaseks olen ma neid pannkooke mitmetele inimestele teinud ja ma ise olen täiesti veendunud, et paremat pannkooki ei ole olemas! 😀 Ja no halleluuja selle stevia moosi eest! Lõunasöögiks on mul üldjuhul eelmise päeva õhtusöök (õhtul teen 2x koguse). Kui aga juhtub nii, et mingil “müstilisel” kombel lõunasööki valmis ei ole, siis teen kiirelt tatart ja söön seda kokkusegatuna kodujuustu ja 10% hapukoorega (värsked asjad kõrvale).  Ehk et selline ette tegemine ja lihtsate retseptide leidmine SOS olukordadeks on mu elu üsna kergeks teinud.

Pühapäeva hommikusel jalutuskäigul meenus mulle see, et fitlap ei ole ju sugugi ainukene “toitumiskava” mida ma proovinud olen. Kunagi ammu sai lausa kaks toitumiskava tellitud (siis vist fitlapi veel polnudki – vähemalt mulle ei meenu). Need kavad nägid siis üldjuhul välja sellised, kus oli ära arvutatud iga toidukorra kohta Sinu kogused. Toon näite. Lõunasöök: liha (kas 120g kana/90g sealiha/100g veiseliha jne…), salat, tee/kohv/vesi. Ja kuna ma olin niiöelda algaja kaalulangetaja, siis minu tark peakene mõtles sedasi – mida kiiremini ma kaalust alla saan, seda parem! Ilmselgelt hakkasin ma üli palju kana sööma (olin ju kuulnud, et see on kaalulangetamisel parim valik). Peale paari kuud ei suutnud ma vist terve aasta ühtegi kanalihast toodet süüa. Lihtsalt vastu hakkas. Peale seda meenutust mõtisklesingi selle üle, kuidas kogu see toitumisvaldkond selles osas muutunud on. Enam ei pea ise retsepte välja mõtlema ning toidulaual ei ole ainult liha ja salat. Isegi torti saab! 😀 Uhke, väga uhke.

Fit läheb lappama aga siis, kui kätte jõuab nädalavahetus… Ma ei vihja siinkohal isegi mitte pidutsemisele (eriti praeguses olukorras). Nii kui töörutiini ei ole, siis ma ei saa aru mis toimub. Ärkan hiljem, kohese söömise asemel uimerdan ringi… Kui kunagi söödud saan, siis sõidan mõnele matkarajale jalutama – see võtab tavaliselt 3-4h. Koju jõudes hakkan alles mõtlema sellele, et peaks sööma – ja siin on nüüd kolm varianti.

1) Ma olen tubli ja teen kiirelt midagi süüa – sh söön ka normaalse koguse.

2) Ma olen veel tublim ja teen midagi eriti head süüa (mis võtab aega) – oht rohkem süüa kui tohiks, sest kõht on väga tühi ja söök on MEGAhea…

3) Ma ei ole tubli ja lähen ostan valmistoitu (ja ei, see ei ole fitlap)

Seega neid libastumisi mul ikka on. Minu viimane patupäev oli selline, et (ma ise ka ei usu – aga tere hormoonid!) hommikuks sõin 5 saiakest, lõunaks ühe burgeri ja õhtuks pakk krõpsu dipikastmega…. See on muidugi ka väga ekstreemne patukas – ma ei tea kas mul elus varem kunagi sellist päeva olnud ongi. Tavaliselt piirdub see mingi ühe asjaga, mitte kolmega… Ehk et ma tunnen end vahest veidike kinni olema selles ühes rutiinis, kus E-R toitun korralikult ja kaal langeb, reede hommikuti on seal alati üsna kaunis number… Aga pühapäeva hommikuks olen jälle eelmises esmaspäevas. Natuke nukker on – aga see siin on esimene kord, kui ma selle “valjult” välja ütlen. Äkki see ka veidike aitab? Mul on ju niii-iii-iii natukene veel minna! Võta kokku end, Kristiina!95478738_529524617720174_1973494355335315456_n.jpg

Peale seda viimast patukat tegin ma järgmisel päeval kaks trenni – aga no isegi selle kahe trenniga ei saa seda rasva enda kehalt maha. Trenniga on üldse selline hullus lahti läinud, et mulle on hakanud meeldima see kodus treenimine. Esimesel nädalal, kui karantiin algas, ei teinud ma mitte midagi. Lihtsalt vegeteerisin diivanil. Tänaseks on mul kodus aga batuut, loodan lakke ka 4D pro nöörid saada, hantlid (2 ja 3kg), matt, kummid ja lisaraskused. Puusatõsteid teen ma näiteks 5l veekanistriga (tunduvalt odavam osta, kui 5kg lisaraskus). Kõige rohkem olen ma kuulnud seda “ma ei viitsi teha, nagunii ma ei tee korralikult” jne. Minul on vastupidi – ma pingutan hoopis rohkem, sest ma tean et ei ole treenerit, kes mu peale karjuks. Ma karjun siis ise (mitte valjult – mul  on naabrid ka :D) enda peale – enda peas. Ma olen tänaseks aru saanud, et ma teen seda endale. Pingutamist ma mõtlen. See on naljakas mõttekäik, aga trennis reaalsus. Me kõik suudame tegelt palju rohkem – miks see treener muidu niimoodi karjub ja ergutab?! Ta ju teab, ta ju näeb! Aga ometigi ootame me seda karjumist et, ma praegu veel maksimumi ei tee – ta nagunii käseb rohkem teha. Või olen ma ainuke? 😀 Igastahes – minu lihased valutavad ja ma olen tänulik.

Antud hetkel on minu kõige suuremaks motivatsiooniks inimesed minu ümber. Ma olen nii tänulik selle eest, et kes ja kus ma olen ning kellega ma end ümbritsenud olen. Mul on ka vahepeal neid päevi, kus ma mõtlen et ma täna puhkan, ma täna ei tee. Ja siis ma näen kas mõnda tuttava trennipostitust või saan sõbralt teate, et tema küll teeb täna trenni. Ja siis ma natuke mossitan, korjan end kokku ja teen selle trenni ära. Miks? Ma ei saa ju kehvem olla! 😀 Ma olen üritanud ka varem mõnest trennist end laiskuse tõttu ära viilida, aga need süümepiinad… Ma arvan, et mul ei olnud omal ajal koolitunnist poppi tehes pooltki selliseid süümekaid :D. Ehk et: “Tere! Mina olen Kristiina ja minust on saanud sõltlane! Trennisõltlane!” Ja ma väga tahan loota, et ka mina olen Teist kellegi jaoks samasuguseks eeskujuks, nagu teised on mulle! (:

94975323_179176753225933_297410499379724288_n.jpgEks see toitumise ja treenimise teema ongi selline, et sa ISE pead tahtma. Sa ISE pead aru saama. Sa ISE pead alustama. Sinu ihu ja hing tänavad sind hiljem!

Kumb variant Sul siis karantiinis on? Kas oled kaneelirullide meister või kohtume trennis veel saledamatena? 🙂