Healthy Attitude Fitclub

Rõve paks lehm

Kas Sa oled kunagi mõelnud, miks me nii kergekäeliselt hinnanguid anname? Ja ma ei pea siinkohal silmas teistele hinnangute andmist. Iseendale. Jah, see kõige õudsem variant. Tänases postituses räägin ma sellest, kuidas ma muutusin ebakindlaks ja enesekriitiliseks inimeseks. Miks mulle siiamaani ei meeldi trennides käia, kuigi ma armastan trenni. Kui lähedased tõmbavad vaiba alt…. Ja kuidas ma sellest kõigest tervema minana väljusin.

 

92223393_882809782148696_1620585113190400000_n.jpgTerve enda lapseea olen ma olnud väga sale ja mis seal salata, ka aktiivne. Kõige pikemalt olen ma olnud iluvõimleja (sh ka ballett), proovinud kergejõustikku ja hiljem jätkanud show-tantsuga. Esimene kord, kui ma kaalu pärast muretsesin oli siis, kui modellikooli omanik (jah, ma olen isegi sinna jõudnud! :D) ütles, et ma peaks VÄHEMALT 5kg alla võtma. Ma pean siia pildi lisama… Nendest viiest “ülekilost” :D. Ma täpselt ei tea, kus need 5kg on, aga sellel pildil nad kuskil on. Ma ütlen siinkohal, et ma olen 170cm pikk ja kaalun sellel pildil kuskil 52kg. Vaatamata sellele, et ma olin tegelikult justkui alakaalus, hakkasin ma enda kohta veidraid nalju tegema (nimetades end paksuks jne). Noor, loll ja mõjutatav. See oli esimene kaalu teemaline negatiivne hinnang, mille ma endale ise andsin. Täna saan ma ju aru, et üks vanamees lihtsalt loopis sõnu. Sellesmõttes, et mingit plaani mul modelliks saada ei olnud.…

Esimene kord võtsin ma kaalus juurde, kui ma olin kõigest 17-aastane. Ma võtsin juurde 30kg tänu stressile. Siin on aga “naljakas” see, et need kogutud lisakilod kaotasin ma “tänu” veel suuremale stressile. Ma lähen nüüd aastasse 2011, kus ma olin 17-aastane (lisakilosid 30). Sel hetkel, kui mu kaal langema hakkas oli mul hea meel ja muu mind ei huvitanud. Ühel hetkel leidsin ma end aga olukorrast, kus ma ei saanud sõita ühegi sõiduvahendiga (buss, auto jne), sest mul hakkas halb. Ma ei saanud süüa – jah, sa lugesid õigesti, ma EI SAANUD süüa. Ilmselgelt suu ikka käis ja kõht töötas, aga ma ei suutnud toitu neelata. Heal päeval suutsin ühe õuna süüa. Ja see oli hea päev… Hiljem diagnoositi mul ärevushäired ja paanikahood – peale diagnoosi saamist muutusid asjad tasapisi paremaks (ma võtsin ravimeid ainult 2 nädalat – loobusin iseseisvalt). Kõige raskem selle juures oli aga see, et mitte keegi minu lähedastest isegi ei üritanud mõista seda, mida ma läbi elasin. Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma istusin ja ootasin surma (kui mul veel diagnoosi ei olnud, suutsin ma endale kõiksugu haiguseid külge mõelda). Hirm, paanika, üksindus. Ma olen tänaseks küll paanikahoogudest peaaegu et terve, aga ärevust kogen veel siiani. Teine ring hakkas aga siis, kui ma istuvale tööle jäin. Sel korral ei tulnud mul mitte ainult 30kg juurde, vaid 40kg. Vahepeal suutsin 15kg alla võtta, aga eks ma kippusin end hea ja paremaga premeerima – seega see 15 tuli tagasi numbrina 25… Ja ma tean, et ma ei ole toiduga premeerimisega üksinda.

Aastal 2015 mõtlesin et kaua võib – ma lähen nüüd trenni! Lepingu tegemine oli sealjuures muideks kõige lihtsam. Minu jaoks hakkasid aga probleemid siis, kui ma enda uute ja uhkete trenniriietega spordiklubi uksest sisse astusin. Esimese hoona sain ma (vähemalt enda arvates) hinnangu inimeselt, kes töötas vastuvõtulauas. Ja see ei olnud meeldiv. Veel raskem oli minna trenni või jõusaali. Emotsionaalselt äärmiselt kurnav. Kuna ma tundsin end niivõrd halvasti, piiras see ka mu treeninguid. Esimese asjana mõtlesin ma alati enda välimusele, trenn ja koormus olid teisejärgulised. Võimalik, et sa loed seda praegu ja mõtled: “Issand kui rumal mõtlemine!”, aga võimalik, et sa samastud. Tänaseks olen ma käinud erinevates spordiklubides ning ma olen hakanud hindama väikseid klubisid. Eelkõige seetõttu, et Sa oled seal inimene, mitte number. HAF on selles valdkonnas hoopis teine asi – HAF pole klubi vaid stuudio. Ma pean siin oluliseks just seda, et väiksemad klubid on üldjuhul tänulikud selle eest, et sa just neid valinud oled. Nende jaoks on klubi pidamine elutöö. Karantiinimeeleolus tahaks siinkohal meelde tuletada, et hoidkem teineteist (ka enda spordiklubisid – nii mõnigi väiksem klubi on avalikult välja pakkunud variante, kuidas sa neid aidata saaks. Kes on vähendanud liikmetasu aasta lõpuni poole võrra, tingimusega et sa hetkel maksad jooksvalt kuutasu -50%, kes rendib/müüb vahendeid jne). Hetkel olen ma lisaks HAFile klient ühes suures spordisaalis, sest mulle meeldivad nende grupitrennid. Aga vahet enam pole, sest isegi täna, olles normaalkaalus – iga kord kui ma uksest sisse astun, tunnen ma hinnanguid. Ärge saage valesti aru – ma ei ütle, et need inimesed mulle hinnanguid annavad, vaid mina annan hinnangu sellele olukorrale, et nemad annavad hinnangu mulle. Keeruline. Probleem on ju tegelt hoopis seal, et mina ise annan iseendale hinnanguid. Ma annan endale hinnanguid, sest ma olen enda elus kogenud seda mitte mõistmist. Ehk et ma olen ebakindel, ma luban teiste hinnangutel enda pähe jõuda ja nendel sinna lõksu jääda. Ma lihtsalt üritan end välja lülitada- selleks hetkeks kui ma trennitundi jõuan, tunnen ma end hästi ja nii kui treener siseneb, muutub terve ruumi vibe ja ma tunnen end kindlana.

Viimase enesekindluse lõhkus minus see, kui minu lähedased inimesed kaotasid usu sellesse, et ma üldse suudaks kaalu langetada. Inimesed minu ümber ei saanud aru, et miks ma ei suuda kaalust alla võtta? (Palun tee midagi stiilis) Umbes 3x aastas küsiti minult, et kas mulle võib õnne soovida? Mulle ja mu burgeribeebile või? Mulle üritati peale suruda erinevaid dieete, programme, trenne – see pani mind neid, iseennast ja seda olukorda vihkama. Ma ju sain aru, aga ma ei suutnud. See tundus olema igavene projekt ja ma jäin ootama igavest homset. See igavene homne tuli siis, kui minu selja taga öeldi minu kohta “rõve paks lehm”. Ja see tuli sellise inimese suust, kellest ma poleks seda mitte kunagi uskunud. Valus oli. Nutsin natuke, aga mõistsin üsna kiirelt, et nutmine ei kuluta nii palju kaloreid, kui vaja oleks :D. Ühel hetkel käis peas plõks ja mõtlesin – ma sulle teen paksu lehma! Kurbusest on saanud uhkus. Noh, ja kui juhtuski nii? Aga vaata mind nüüd… Kehakaalu saad sa muuta, aga välja öeldud sõnu mitte.

Kui ma HAFi sattusin, olin ma katkine inimene – hingelt. Oi kuidas ma kartsin. MEELETULT! Ja ma ei kartnud mitte trenni, vaid hinnangute saamist. Mida nad minust arvavad, kui nad mind näevad? Enda peas olin ma see rõve paks lehm ju. Kas nad mõtlevad ka nii? Päris õudne on tagantjärgi mõelda, et… Kristiina, MIDA SA TEGID ENDAGA? (ma ei mõtle siinkohal välimust, vaid seda iseenda materdamist). Kaks aastat tagasi leidis mu riidekapist vist ainult musta värvi riideid – vähemalt need mida ma kandsin, olid kõik tumedad. Kui ma kodust väljusin, sättisin ma end selle jaoks et massi vajuda. “Palun ärge märgake mind” oli mu igapäeva moto. Iga EMS treening Enelyga oli aga nagu teraapia – ma ei liialda. “Teraapiatundide” tulemusena olen ma uus inimene, MA OLEN NAINE! Pagan küll, ma olen naine!!!!

Viimasena tahaks ma rääkida sellest, et enesekriitilisus ei mõju halvasti mitte ainult Sulle endale vaid ka su lähedastele. Iga päev ütlesin ma peeglisse või riidekappi vaadates valjult, et ma olen nii kole, ma olen nii paks! Ma käisin kodunt väljas täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Ma olen kaotanud väga palju inimesi seetõttu, et ma olen iseennast vihanud… Ma olin enamuse ajast negatiivse suhtumisega, kriitiline ega tahtnud kuskil käia ega midagi teha. Aga üht ma ütlen, viha ja negatiivsus ei ole mitte kunagi mitte kedagi kuskile viinud – ei vii ka Sind.

Ma tean, et seda lugemist on Sul tänaseks juba liiga palju olnud, seega ma tõmbaks otsad kokku. Enesele hinnangute andmine on täiesti normaalne, aga see ei ole negatiivses võtmes tervislik. Ma tahan, et sa võtaksid siit endaga kaasa selle, et Sa ei ole üksi ja muutused algavad väikestest asjadest. Üks trenn nädalas on parem kui mitte midagi,

Ma täna jätan sulle küsimuse esitamata. Selle asemel mine hoopis peegli ette ja ütle vähemalt 3 komplimenti iseendale! Ja kui see tehtud, kiida sõbrantsi kah! 😉

Tule ja jälgi mind instagramis: https://www.instagram.com/kristiina_steinbacht/