Heategevuslik jumping party!
Juba 18. augustil kell 17-21 toimub Tartus Kvartali katusel heategevuslik Jumping Party koos Gerli Padariga!
Soeta juba täna soodushinnaga pilet 50 eur (kuni 13.08, peale seda 65eur)! Pilet sisaldab Jarmo fondi toetust, jumpingu ringtreeningut, Gerli Padari kontserti ja meenekotti, kuhu on sisu pannud HAF Tartu ja Kvartali poed! Lisaks toimub vahva üllatusloosimine!
Pane end kirja: https://forms.gle/GzVhpeZsdbgM6dkC6
Pileti ostuks:
Teosta ülekanne Spordiklubi Unista ja Teosta MTÜ kontole nr:EE917700771002289569. Selgitusse inimese lisa enda nimi.
Palume maksekinnitus saata emailile tartu@hafitclub.eu, misjärel saadame sulle registreerumise kinnituse!
Pileti ostuga annad suisa kahekordse panuse! Esiteks aitame üheskoos algatust Minu Unistuste Päev, kes aitab täide viia raskelt vôi krooniliselt haigete laste unistusi, et nad saaksid veeta ühe tõeliselt toreda päeva. Teiseks aga toetad 11-aastase Jarmo treeninguid, kellel on Duchenne’i lihasdüstroofia.
Kohtume juba 18.augustil Kvartali ostukeskuse katusel!
****************************************************************
Jarmost:
Jarmo on 11-aastane poiss, kel on Duchenne’i lihasdüstroofia, mille põhjuseks on väike geneetilise info lünk. Nagu oleks tekstis tähel “i” täpp puudu. See viga aga takistab tema kehal lihasvalku toota, mille tõttu on Jarmo aja jooksul jõudu vähemaks jäänud, selg nõgusaks muutunud ja lihaste lühenemise tõttu liigub päkkadel. Jarmo hakkas kõndima tavapärasest hiljem ning tal esines sageli kukkumisi. Käisime füsioteraapias nii võimlemas kui ujumas ja arvasime, et liikumine läheb paremaks. Saimegi veidi paremaks. Jarmo suutis isegi natuke joosta ja batuudil hüpata. Kuid ühel talvel, kui Jarmoga kelgutama läksime, nägin, et peale kelgumäest alla laskmist ei saa Jarmo enam maast püsti. Füsioterapeut, kelle juures Jarmo võimlemas käis, soovitas uuesti uuringutele minna. Lisaks oli Jarmol hakanud jälle kukkumisi esinema ning muidki lihastega seotud probleeme.
Neuroloog palus Jarmol põrandale istuda ja püsti tulla. Jarmo potsatas põrandale, ajas end käpuli ning tuli kätega mööda oma sääri ronides üles. Seepeale saadeti Jarmo geneetilisele uuringule ja lihasproovi andma.
Veidi enne teise lapse sündi saingi diagnoosi teada, et on Duchenne’ i lihasdüstroofia ning tegemist on süveneva probleemiga. Neuroloog soovitas ka üht ravimit, mis pidavat aitama liikumist mõned aastad kauem säilitada, kuid lisas, et üks poiss, kes seda ravimit kasutas, sai sellest maohaavad ja on muidki kõrvaltoimeid. Võtsin mõtlemisaega. Kuna kukkumised olid juba väga sagedaseks muutunud, otsustasime ravimi kasutusele võtta. Jarmo oli just kooli läinud ja kukkus vahel koolipäeva jooksul neli korda kokku ja seda täiesti ootamatult. Rohu toimel varsti ootamatud kokkukukkumised kadusid. Jäid vaid komistamisest põjustatud üksikud kukkumisjuhud ning tõusis kehakaal.
Vahepeal oli Jarmo liikumine juba nii hea, et sai juba ise füsioteraapias käidud. Ainult läksin talle pärasr bussi vastu, et aidata kotti kanda ja käest kinni hoida ning viiendale korrusele koju pidin teda vähemalt osaliselt tassima.
Kuid üle-eelmise aasta detsembris saime tugeva tagasilöögi Jarmo tervise osas. Väike õde kutsus Jarmot tantsima ja astus ise Jarmole kogemata kanna alla. Jarmo kukkus oma keharaskusega halvas asendis oma jalale ja sai luumurru. Jalg oli kaua kipsis, kuid kipsiga oli piiratud nii liikumine kui jalale venituste tegemine, mis oli muidu igapäevane tegevus. Kooli ei saanud, kipsi ära võtma õigel päeval ka mitte, sest kukkusin Jarmot viiendalt korruselt alla tassides ja sain ka jalatrauma, õnneks küll ilma luumurruta. Luumurrule järgnes veel gripp, mida kõik kolmekesi põdesime ja mis Jarmole nii laastavalt mõjus, et ta pidi haiglas tilgutite all olema. Jõulupidudele ei saanud meist tol aastal keegi.
Haiglas tegime ka jalale painutusi, sest pärast kipsi eemaldamist oli jalg täiesti päkal, endiselt valus ja Jarmo kõndida ei suutnud. Kui gripist üle saadud, laenutasin rulaatori ja Jarmo läks kooli tagasi rulaatoriga ning tugiisiku abiga. Toidu viisin kandikuga Jarmole klassi, sest töötan samas koolis ja olin tööl tagasi. Alles kevadel sai Jarmo tasapisi uuesti kõndima, kuid mitte enam nii hästi kui varem.
Viimasel ajal on Jarmol selg väga nõgusaks vajunud, väsib kiiresti ja esinevad seljavalud. Märkasin aga, et jõudu on seljalihaste tugevdamiseks tehtavate harjutuste jaoks liiga vähe. Siis leidingi internetist EMS treeningu võimaluse ja otsustasime seda proovida. Esimesel korral tegi Jarmo treeningu pigem harjumise eesmärgil üliväikeste sagedustega ja oli keeruline pärast koju minna, sest Jarmo oli treeningust väga väsinud. Järgmisel päeval tundis end aga hästi ning märkasime väikseid edusamme liikumises. Seega käisime teise korra veel. Teisel korral sai sagedusi juba tõsta ning Jarmo tundis end ka kohe peale treeningut hästi, sai kõndimise veidi reipamaks ja seljavalusid vähemaks.
Praegu elame teisel korrusel, kuid päris ise kodust välja ja sisse Jarmo ei saa, sest kolmeastmelisel välistrepil pole veel käsipuud. Trepist alla läheb Jarmo tavaliselt ettevaatlikult külg ees. Kui on kiire, aitan ta ka alla oma puusal vinnates. Üles saab teisele korrusele vaevaliselt ka ise, kuid koos olles tuleb tavaliselt kaks astet, siis võtan ta sülle või puusakondile toetades kaenlasse ja viin ta ühe trepivahe selliselt üles. Viimase trepivahe läheb tavaliselt ise, kuid see nõuab talt pingutust ja aega.